Vananemisest ja eesmärkidest

 Olen juunikuu laps ning sain hiljuti taaskord aasta vanemaks. Igal aastal mõtlen sellele, mida olen oma elus saavutanud ja kuhu jõudnud. Kas olen midagi õppinud, targemaks saanud?

Mäletan, et kui sain 25, siis olin suhteliselt segaduses. 20ndad on olnud nii rajud, et peaaegu iga päev oli mingi uus seiklus ja emotsioon. Kolisin Pärnust Tallinnasse ning olen töötanud neljas erinevas ettevõttes. Lisaks pole mu eraelu olnud väga tasase loomuga. Elu on olnud nii pidevas muutuses, et nüüd loodaks, et rahuneb lõpuks natukenegi maha.

Üle aastate tunnen ma end oma sünnipäeval üsna kindlalt. Kasvanud on teadlikkus sellest, kes ma olen ja mida ma teha suudan. See annab juurde enesekindlust, et saan asjadega hakkama. Raskused on ju ikka selleks, et neid ületada ja pärast seda oleme kogemuse võrra rikkamad ja tugevamad, et uutele teemadele vastu astuda. Seega, minu silmis on vanemaks saamine hea ja pigem põnev – mis mind veel ees ootab?

Üks minu eesmärke ongi elus kogeda ja õppida. Mul on tunne, et olen igavesti natukene rahutu hing, kes seiklustesse satub ja pidevalt avastab. Kas see mitte ei arenda siis rohkem, kui istuda oma turvalises keskkonnas, 10 aastat sama töö peal, samas linnas ja samade hobidega? Mäletan, kui töötasin klienditeenindajana ühes imearmsas poekeses ning üks mu kolleeg ütles, et ta küll tahaks edasi liikuda, aga pole kuhugi minna ega võimalust etemat tööd saada. Klienditeenindaja töö on küll väga äge, aga kui oled aastaid seda teinud, siis ei toimu arengut. See on minu jaoks vaheetapp ja ma usun, et iga inimene võib liikuda, kui ta seda tahab. Asutada kas või oma ettevõtte ja proovida vähemalt unistusi teoks teha. Sest kui ei proovi, kas siis midagi juhtub?

Seekordne fotoseeria sündis Kadrioru pargis, pildistas taaskord Kermo Vahula. Soovisin üles pildistada Tallinn Dollsi jumpsuit'i, mis on minu kapis olnud eelmisest suvest saadik. Kuna võtsin vahepeal kaalust tugevalt alla, siis istub ta seljas vabamalt kui kunagi varem. Jalga sikutasin Aldo täisnahast punased saapad, milled pärast esimest kandmist kohe ära rikuti ja mingit tumedat jooki peale valati. Võib-olla pole ööklubi õige koht, kuhu uute kallite saabastega minna ;)

Kauni juuksevärvi eest tänan juuksurit Maarika Heering, kes alati mu juustega hellalt ringi käib ja neid mul taastada aitab. Käekell pärineb Eesti esimeselt käekellade valmistajalt AEGAON ning on totaalselt oma ägeda disainiga minu südame võitnud! Päikeseprillid ostsin Tallinn Music Weeki ajal toimunud disainiturult. Huultel särab huulepulk brändilt Urban Decay.