kolmapäev, 23. august 2017

VIDEO | Esimene langevarjuhüpe! Kelle jaoks see on ja mida see minu jaoks tähendab?

Ma kardan oma elus nii paljusid asju, et vahel imestan, kuidas ma üldse nii kaugele olen jõudnud. Mis on minu suurimad hirmud? Here you are! Ma kardan madusid, kitsaid kinniseid ruume, lendamist, kõrgust, üksindust, pimedust, abitust ja kardan, et äkki minuga juhtub midagi ja ma kaotan oma tervise. Noh, hirme on mul palju, aga ühel imekaunil suveõhtul tegin ma midagi, mis astus vastu mitmele hirmule korraga - ma hüppasin langevarjuga. Miks ma seda tegin ja mida see mulle andis? Kelle jaoks on selline hullus mõeldud?
 Minu hea sõbranna Ave on käinud juba mõnda aega koolitusel ja praeguseks hüppab juba ise. Pärast Arvamusfestivali külastust istusime koos autosse ja sõitsin temaga kaasa vaatama, kuidas ta treeningu viimaseid hüppeid teeb. Ta rääkis mulle küll, kuidas lennuväljal käituma peab ja mida teha ei tohi, aga noh, ma ju nagunii oma jalga lennuki lähedale ei tõsta ja ma kuulasin niisama huviga.
 Olles Kuusiku lennuväljale jõudnud, ootas meid imekaunis päikeseloojang ning valmistus viimaseks hüppeks sunset load. Keegi tegi nalja, et Ave sõbranna võiks minna tandemhüppele. Väga naljakas küll, aga mul ei ole nii palju üleliigset raha ja pealegi on see hirmus! Nali naljaks, aga 15 minutit hiljem rääkisime asjast juba tõsiselt. Kõik tundus täiuslik: ilm on imeilus, päike loojub, tandemiks on koht olemas, sõbranna on toeks ja mul tegelikult oleks see raha olemas, kui natuke kokku hoian. Niisiis tuli minna, sisetunne ütles, et kõik on õige ja klapib! Sel ajal, kui rihmu peale pandi, olin ma veel elevil ja ei kartnud väga palju...
 Lennukis istudes oli pühitud minu kõrguse- ja lennuhirm, sest midagi hullemat ju ootas ees. Instruktor Tanel Viin näitas aknast, et näe, seal on Tallinna kõrghooned ja sealt paistab Pärnu laht. Uskumatu! Ma hüppan alla lennukist kõrguselt, kus paistab nii minu lapsepõlvelinn Pärnu, kui kodulinn Tallinn! Äkki ma saan surma? Äkki instruktor saab infarkti! Ma olin hirmust kange!

 Kõige hullem hetk oli lennukist väljumine ja seejärel vabalangus, see kestis kuskil 50 sekundit ja ma olin endiselt krampis. Selle aja ma ikka veel ei uskunud, et ma seda teen, ma olin justkui loodusega üksi, võimsa maaga üksi, kukun ja langen meeletu kiirusega, ja ükskõik, mis juhtub, ma ületasin end ja kõik oma hirmud. Kõik muu oli tühine, ma olin võimsa looduse rüpes.
Vaata videot:

Surmahirm möödus ja suur pingelangus oli langevarju avanemine. "Yess, me vist ei saagi surma," oli mõte ja ma julgesin rääkida ja natuke end lõdvemaks lasta, et imekaunist loodust ja loojangut nautida. Vaade oli lausa imeline! Milline vabanemise tunne! Tundsin, et ma olen rohkem elus kui kunagi üldse olen olnud. Maandumine oli pehme ja sujuv, minu lillad püksid jäid puhtaks ning jalg värises. Natuke kõhus keeras.

See on vast elu siiani kõige paremini kulutatud 230 eurot, mis kaalub üle igasuguse shoppingu või veininautlemise! Vabalangus ületab kõik su senised hirmud ning paneb perspektiivid paika, sest kõik tühised mured ning kartused kaovad selle languskiiruse keskel imeväel. Viimati tundsin ma end nii kergelt ja rõõmsalt, kui tegin läbi Muhu Väina regati ööetapi. Ka see oli meeletu eneseületus, kergendus ja vabanemine. Langevarjuhüpe ise on turvaline, vari on disainitud avanema ja avaneb nagunii, jama korral on varuvari ning instruktor on ilmselt teinud kõvasti üle tuhande hüppe. Härra Viin lausa 2000 ringis. Ühesõnaga, langevarjuhüpe pole ainult neile, kes on uljad, midagi ei karda või leiavad, et neil pole midagi kaotada. See on vabanemine ja vastu astumine hirmudele. Mis kõige tähtsam, see innustab minus endas edaspidi tegema otsuseid vähem muretseda.

esmaspäev, 21. august 2017

Shopping in Croatia | Mida õnnestus Horvaatiast skoorida?

 Everybody knows how I looove shopping! Aga! Ostlemine ei olnud Horvaatia puhkuse ajal sugugi lihtne. Esiteks oli meil koguaeg kiire ja teiseks olid mul Spliti tänavaturule suuremad ootused, kui asi väärt oli. Õnneks tegi kohalik disain silmale tõeliselt pai.
Külastamata ei jäänud ka paar kiirmoe poodi ning ühel päeval Spliti linnaga tutvudes astusime sisse Bershkasse, kust omale suure soodukaga vintage denim teksatagi skoorisin. Needid ja kleebised lihtsalt võitsid mu südame ja kotti ta rändas. Eurodes läks ta maksma kuskil 12 kanti.
Kesklinna mannetute turuputkade vahel seigeldes avastasin pisikese butiigi, mis oli maast laeni ägedaid ja trendikaid rõivaid täis. Kohe hakkas mulle silma see nahast kollane kott värvika paelaga ja pikka mõtlemist enam ei olnud. 
Olles mõnusas butiigis natuke seigelnud ja paari asja proovinud, avastasin selle lillelise seeliku, mis tundus esialgu küsitava pikkusega, aga selga proovides mõtlesin riskida ja seda kokku sobitada just madala kingaga. Ma olin piisavalt lucky, et sattuda sinna soodukate ajaks nii, et kokku soetasin kaks asja 50 euro eest. Eestist vaevalt nii lustaka disainiga nahast kotti sellise hinnaga saab!
Muide, selle fotoseeria tegime päeval, kui kuumust oli 35 kraadi, aga kuna olin nii sihikindlalt otsustanud asjad üles pildistada, siis ei tundunudki see enam mulle nii talumatu. Kihk kohe pärast pildistamist ujuma minna ei kadunud siiski...
Muide, uhiuued siltidega rohelised rihmikud leidis mu ema mulle Tallinnast teise ringi poest. Selle suve valge lemmikmaika on Zara toodang.
Tumesinised sameti ja Swarovski kristallidega päiksekad on Italia Independent brändilt ja minu selle suve suured lemmikud.


Seeria lõpuks aga üks meeldejääv poeaken Splitis.
...ja midagi ilusat Horvaatia kohalikult disainimaastikult. Avastasin ühest poekesest kotibrändi nimega Mura Pehnec, ja muide, neil ei ole valmistatud ühtegi samasugust käekotti. Eurodesse arvestades peaks ühe unikaalse koti eest natuke üle 300 välja käima. Ägeda disaini eest why not!
Yes please! 
Kokkuvõttes leiab Horvaatias küll, mille eest raha välja käia, aga seda mitte tänavaturul, vaid kohalikes butiikides ja kitsastesse tänavatesse peidetud disainipoekestes.
Fotod Kermo Vahula & Meisi Volt

pühapäev, 13. august 2017

Horvaatia mägede vaated: elu kohtumas hävinguga

Horvaatia reisiseiklused jätkuvad ja võin öelda, et niisama vedelemist ja peesitamist ei olnud sugugi palju, sest põnev piirkond ja mäed vajasid avastamist. 
Ühel õhtul otsustasime taas autodesse istuda ning minna mägedesse päikeseloojangut vaatama ja valgusmängu avastama. Vaade oli muljetavaldav ja eriti meeldib mulle Horvaatia juures see, et mäed pakuvad võimsaid vaateid ning rahuldatud saab ka minu merelembus.





Edasi võtsime suuna, et hakata tasapisi kodu poole liikuma Podstrana rannas. Kõigest nädal enne meie saabumist oli Horvaatias ulatuslik metsapõleng, mis tegi kohalikud tõeliselt murelikuks, hävitades istandusi ning mõned elamud. Juhuslikult sattusime koduteel põlengu ala avastama ning matkasime lookleval rajal kõrgustesse, et lähemalt näha, mida tuli ja häving on loodusega teinud. Minu jaoks oli see mõtlemapanev vaatepilt.
Muide, nädala aja jooksul nägime seal oma silmaga kahte väiksemat põlengut. Tugev kuumus on teinud asja nii ohtlikuks ja maa kuivaks, et iga väiksem tulesähvatus võib põhjustada suurema hävingu, kui kiiresti ei tegutseta. 
Elu versus häving.


Kunstiline marjapõõsas.
Meie vahva reisiseltskond: vasakult Kermo, Taavo, Kaie, Siim, Carl, Kärolin, Eleri ja mina.
Päike loojub seal võrreldes Eestiga marukiiresti ning kohe on kottpime. Niisiis matk mäest alla läks vähe kiiremini, sest muidu oleks pimedas ilmselt rajalt eemale eksinud. Vähemalt selline hirm minu põues tuksus.
Vaade kõrgustest linnale.

kolmapäev, 9. august 2017

Suvine puhkus! Horvaatia - place to be?

 Minu suvine puhkus on selleks korraks läbi ning seega on nüüd hea piltidelt vaadata ja meenutada, kuidas möödus seiklus 35kraadises kuumas Horvaatias. Reisi Horvaatiasse võtsime ette kahe autoga ja kaheksakesi ning põrutasime Tallinnast Spliti linna kanti Podstrana randa, et seal nädalaks kinni pandud korteris mõnusalt aega veeta. Seda ma pean küll ütlema, et pikad sõidud autoga olid megaväsitavad, aga Podstrana rand ja imeline Horvaatia korvasid kuhjaga selle vaeva.
Esimene pilt on vaade meie korteri aknast ning siin poseerin ma puhkuse esimesel päeval kodumaises moeloomingus - kohvrisse pakkisin ma hulga kleidikeste juurde Kadri Kruusi kotikese, mida kandsin ka Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõttu kajastades ning Tallinn Dollsi imemugava ja värvika särgi, õhtuteks sinise jumpsuiti.

 Rannaäärsed vaated ja mäed on Horvaaias imelised, nad isegi panid unustama selle, et kohalik elu tundub natukene räpakas. Näiteks mööda kauneid tänavaid jalutades võib kuskil vedeleda prügihunnik või hulbivad niisama pudelid vees.

Esimene päev möödus meil rannas lõõgastudes, aga seejärel tekkis mul soov ringi vaadata ja pildistada. Niisiis võtsime ette pisikese matka mägede suunas.



 Podstrana rannast üles mäkke viiv pisikene tänav tõi meid kellegi koduhoovi. Alustuseks avastasime roostetava auto ning palju edasi ei julgenud minna, sest paistis, et kuskil prügihunniku taga elab inimene koos oma kassi ja eesliga.
 Auto oli meile loomulikult suureks rõõmuks, sai teha nii ossikükke kui ka hüppeid.



 Üks suurimaid rõõme oli, et puudelt sai noppida vastvalminud viinamarju ja viigimarju. Viimaseid polnud ma kunagi varem proovinud, seega elevus oli suur.

 Peaaegu iga maja Podstrana ranna ääres on apartment, mida turistid omale välja üürida saavad. Meie majas elas omanik ise sees ning hoidis toimuval hoolega silma peal, kostitades vajadusel kohaliku napsiga või pakkudes kala grillimise teenust. Reisi vältel sai korduvalt naljatletud, et võiks lausa sinna jääda ja omanikule tutvustada puuküürniku põhimõtteid. Nali naljaks, koduigatsus tuli ikka lõpuks peale!
 Praegu võin ma kindlalt öelda, et Horvaatiasse tasub tagasi minna ja koht on puhkamiseks, mägedes matkamiseks, päevitamiseks ja jalutamiseks imeilus! Tundub, et ka hinnad ei ole veel üle mõistuse lakke löödud ja söönuks saab kenasti. Toidu juures hakkasime igatsema värskeid salateid, sest prae juurde seda automaatselt ei pakutud.