RAJU 2017: rasked lõpud ja põnevad algused

2017 on olnud minu jaoks üks raskemaid aastaid, mida mäletan. Oli ka kord 2013, mis tundus toona ületamatu, aga sügiseks oli kõik fain. 2017 pakkus aga lakkamatuid seiklusi ja muudatusi, mis mind kasvatasid ja arendasid, uusi komistuskive teele lükkasid ja laksu näkku andsid. Aasta vahetumine tundub õige aeg, et vaadata hetkeks tagasi, pühkida puru õlgeilt ja ambitsioonikalt edasi liikuda.

Millest siis alustada? Tööst? Olgu! Olles Elu24 reporterina juba mõnda aega tegutsenud, jõudis minuni veebruarikuus tegevtoimetaja ametikoht. See tundus õige ja loogiline, kuniks enam ei tundunud. Mingi hetk tundsin, et mu töö on pealiskaudne ja ei vii väga kuhugi, mitte mujale kui peolt peole ja intervjuult intervjuule. Endiselt armastan ma asju ohjes hoida, organiseerida ja olla kõigega kursis, aga siiski tõi maikuu mulle töö Õhtulehe meelelahutustoimetuse reporterina, kus sain lehte kirjutada pikemaid artikleid ja sinna ise pildid juurde teha. Mõnus, kas pole? Mingi hetk hakkas mind painama see, et ma tõesti ei taha olla kollane ajakirjanik, kes tõmbab kõne, kui keegi on armastatust lahku läinud või ebameeldivas skandaalis. Niisiis lõppes detsembris minu leping Õhtulehega, et taas edasi liikuda ja uutele jahimaadele suunduda. Sellest, mida põnevat ma varsti kogen, annan kindlasti ka teile teada. Elevil olen igatahes!

 Töömuutustega paralleelselt on raju olnud ka minu eraelu. Suve jooksul sai selgeks, et minu vanaema ei saa enam üksi elamisega hakkama ning raske südamega kolis ta sügisel hooldekodusse. Nüüd käin teda iga kord vaatamas, kui kodulinna Pärnut külastan. Tunne on, et ta ei peaks seal olema, vaid kodus oma perega, aga kahjuks ei ole see võimalik. Paistab ka, et toit pole piisavalt mitmekesine ning viin talle alati värskelt pressitud mahla, salateid või puuvilju, et ta oma vitamiinid kätte saaks.

 Olles kuidagi vanaemaga ja uue kohustusega majaomanikuna pere abiga enam-vähem raja peale saanud, sai läbi mu kaks aastat kestnud suhe, et teha ruumi uutele algustele.

 Tuleb tõdeda, uusi algusi on minu elus praegu mitmeid, olen jälle armunud ning ootan põnevusega, et alustada uuel töökohal, millest olen juba ammu salamisi mõelnud. 2018 saab olema põnev, vaatan seda positiivse pilguga ning olen valmis kõigeks, mis ta mulle pakub. See lihtsalt peab tulema parem kui eelmine!

 Sellest fotoseeriast siis ka natukene. Nagu näha, on pildiseeria tehtud päeval, mil oli külm, aga lumega kitsas käes. Pidin pildistama oma head sõbrannat Stellat ning sel ajal, kui ta valmistus kaamera ees olema, palusin tema andekal tütrel natukene kätt harjutada ja minust mõned pildid teha. Väheke töötlust ja tulid pildid missugused! Paistab aga, et olin vähe kurnatud, sest silmaalused reedavad väsimust. Sellest hoolimata tuli mul pikk pildistamise päev, mis tipnes mõnusa Moekino filmiga Sõpruses. Muide, sel päeval tehtud pilte saab varsti näha ajakirja Pulss Tallinn veergudel.

 Mida piltidel kannan? Kaela ümber on lemmik kaelarihm kodumaiselt brändilt nimega Xaos. Chokerid ei pidavat aga sel aastal enam moes olema, seega saab seda nahkrihma kanda edukalt ka käe ümber. 

 Karvane ja tõeliselt pehme kampsik on vahva kingitus Mairalt. Alla sobitasin H&Mist seitsme euroga soetatud hõbedased teksad ning veebipoest tellitud uued ketsid. Need Puma papud on mu uued lemmikud! Nimelt tuhlasin ma ükspäev veebipoodides, et Õhtulehe moeküljele jalanõusid valida ning selle käigus ostsin allahindlusest kaks paari ketse, ühed need imelised Puma omad ja teised Adidaselt. Viimased ootavad karbis kevadet ja kuiva ilma, et siis mu uuteks lemmikuteks saada.

Aitäh piltide eest Renele!