pühapäev, 13. august 2017

Horvaatia mägede vaated: elu kohtumas hävinguga

Horvaatia reisiseiklused jätkuvad ja võin öelda, et niisama vedelemist ja peesitamist ei olnud sugugi palju, sest põnev piirkond ja mäed vajasid avastamist. 
Ühel õhtul otsustasime taas autodesse istuda ning minna mägedesse päikeseloojangut vaatama ja valgusmängu avastama. Vaade oli muljetavaldav ja eriti meeldib mulle Horvaatia juures see, et mäed pakuvad võimsaid vaateid ning rahuldatud saab ka minu merelembus.





Edasi võtsime suuna, et hakata tasapisi kodu poole liikuma Podstrana rannas. Kõigest nädal enne meie saabumist oli Horvaatias ulatuslik metsapõleng, mis tegi kohalikud tõeliselt murelikuks, hävitades istandusi ning mõned elamud. Juhuslikult sattusime koduteel põlengu ala avastama ning matkasime lookleval rajal kõrgustesse, et lähemalt näha, mida tuli ja häving on loodusega teinud. Minu jaoks oli see mõtlemapanev vaatepilt.
Muide, nädala aja jooksul nägime seal oma silmaga kahte väiksemat põlengut. Tugev kuumus on teinud asja nii ohtlikuks ja maa kuivaks, et iga väiksem tulesähvatus võib põhjustada suurema hävingu, kui kiiresti ei tegutseta. 
Elu versus häving.


Kunstiline marjapõõsas.
Meie vahva reisiseltskond: vasakult Kermo, Taavo, Kaie, Siim, Carl, Kärolin, Eleri ja mina.
Päike loojub seal võrreldes Eestiga marukiiresti ning kohe on kottpime. Niisiis matk mäest alla läks vähe kiiremini, sest muidu oleks pimedas ilmselt rajalt eemale eksinud. Vähemalt selline hirm minu põues tuksus.
Vaade kõrgustest linnale.

kolmapäev, 9. august 2017

Suvine puhkus! Horvaatia - place to be?

 Minu suvine puhkus on selleks korraks läbi ning seega on nüüd hea piltidelt vaadata ja meenutada, kuidas möödus seiklus 35kraadises kuumas Horvaatias. Reisi Horvaatiasse võtsime ette kahe autoga ja kaheksakesi ning põrutasime Tallinnast Spliti linna kanti Podstrana randa, et seal nädalaks kinni pandud korteris mõnusalt aega veeta. Seda ma pean küll ütlema, et pikad sõidud autoga olid megaväsitavad, aga Podstrana rand ja imeline Horvaatia korvasid kuhjaga selle vaeva.
Esimene pilt on vaade meie korteri aknast ning siin poseerin ma puhkuse esimesel päeval kodumaises moeloomingus - kohvrisse pakkisin ma hulga kleidikeste juurde Kadri Kruusi kotikese, mida kandsin ka Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõttu kajastades ning Tallinn Dollsi imemugava ja värvika särgi, õhtuteks sinise jumpsuiti.

 Rannaäärsed vaated ja mäed on Horvaaias imelised, nad isegi panid unustama selle, et kohalik elu tundub natukene räpakas. Näiteks mööda kauneid tänavaid jalutades võib kuskil vedeleda prügihunnik või hulbivad niisama pudelid vees.

Esimene päev möödus meil rannas lõõgastudes, aga seejärel tekkis mul soov ringi vaadata ja pildistada. Niisiis võtsime ette pisikese matka mägede suunas.



 Podstrana rannast üles mäkke viiv pisikene tänav tõi meid kellegi koduhoovi. Alustuseks avastasime roostetava auto ning palju edasi ei julgenud minna, sest paistis, et kuskil prügihunniku taga elab inimene koos oma kassi ja eesliga.
 Auto oli meile loomulikult suureks rõõmuks, sai teha nii ossikükke kui ka hüppeid.



 Üks suurimaid rõõme oli, et puudelt sai noppida vastvalminud viinamarju ja viigimarju. Viimaseid polnud ma kunagi varem proovinud, seega elevus oli suur.

 Peaaegu iga maja Podstrana ranna ääres on apartment, mida turistid omale välja üürida saavad. Meie majas elas omanik ise sees ning hoidis toimuval hoolega silma peal, kostitades vajadusel kohaliku napsiga või pakkudes kala grillimise teenust. Reisi vältel sai korduvalt naljatletud, et võiks lausa sinna jääda ja omanikule tutvustada puuküürniku põhimõtteid. Nali naljaks, koduigatsus tuli ikka lõpuks peale!
 Praegu võin ma kindlalt öelda, et Horvaatiasse tasub tagasi minna ja koht on puhkamiseks, mägedes matkamiseks, päevitamiseks ja jalutamiseks imeilus! Tundub, et ka hinnad ei ole veel üle mõistuse lakke löödud ja söönuks saab kenasti. Toidu juures hakkasime igatsema värskeid salateid, sest prae juurde seda automaatselt ei pakutud.

esmaspäev, 17. juuli 2017

Suur elumuutus

 Olles mõned kuud Postimehe meelelahutusportaalis Elu24 tegevtoimetajana tegutsenud, otsustasin teha enda jaoks suure muutuse ja liikuda edasi uutele jahimaadele. Mõned soovid olid veel täitumata, mida tõotas mulle Õhtuleht. Nimelt soovisin ma rohkem pildistada, ja just portreesid, ning kirjutada pikemaid lugusid paberlehe jaoks, istuda inimesega maha ja tema sisse vaadata, et teada saada, mis teda elus edasi viib, kannustab ja miks ta on just seal, kus ta hetkel tegutseb. Minu uus töökoht Õhtulehe reporterina sai alguse 22.mail ning olen selle aja jooksul kohtunud igati põnevate persoonidega.
 Kõige hiljutisem pikem lugu sündis moelooja ja stilisti Karolin Kuusikuga, kelle teine laps näeb ilmavalgust detsembri lõpus. Sain temaga kokku Viru keskuses ning rääkisime pikemalt juttu, millest sündis vahva artikkel lapseootusest ja selle väljakutsetest.

Muusik ja Miljardite ninamees Marten Kuningas rääkis lähemalt värskelt isaks saamise võludest ning nii nagu Karolin, ütleb ka tema, et pisipere aitab aega targemalt planeerida. Marteni ja tema bändi ajaplaneerimise tulemust saame varsti kuulda Miljardite uue albumi pealt, mis tuleb loodetavasti ja ilmselt välja sel sügisel. I'm a fan!
 Lisaks rääkis ossikükist lugu pidav muusik ka sellest, et talle meeldib elada maal, Tallinn on tema jaoks end kuidagi ammendanud ning ehk liiga närviline. Metsade vahel saab aega maha võtta ning mõtteid puhastada.



Üks minu esimesi pikemaid intekaid oli räpipundi Põhja-Tallinna endise lauljanna ja visalt soolokarjääri tegeva kauni Kerli Kivilaanega.
 Muuhulgas rääkis Kerli, et pisikeses Eestis on päris lihtne mõne paljastuse ja skandaaliga kuulsaks saada, aga tema sellist asja taga ei aja. Ilmselt on varsti kuulda tema uusi lugusid, sest ta on nüüdseks enda stiili aina rohkem leidmas.
 Need on siis mõned näited portreedest, mida paberlehe jaoks viimasel ajal jäädvustanud olen. Loodan, et põnevaid lugusid ning huvitavaid persoone tuleb mu teele veelgi!

neljapäev, 13. juuli 2017

Piineldes suve poole

 Olgugi, et oleme jõudmas juuli keskpaika, ei ole päris seda tõelist suve minu jaoks olnud. Kui, siis ainult mõneks hetkeks ja neist parimad möödusid Kihnus juunikuu keskel. Ma tõesti loodan, et vihm lakkab ja lõpuks läheb tõeliselt soojaks.
 Loomulikult olen ma suveks kappi varunud hulga kleite, millega käia rannas, kokteilipeol ja linnapeal ja kõik need kaunitarid ootavad kapis oma korda. Neist esimese sain ma lõpuks välja võtta ja terve päeva mõnuledes kanda.
 Tegemist on eheda vintage kleidiga, mille ilmselt keegi kunagi endale lasknud õmmelda. Värvilised õiekesed ja moekad volangid võitsid kohe mu südame ja ma teadsin, et selle kaunitari seltsis veedan ma veel paljud ilusad suvepäevad.
Hiljuti uudiseid lugedes sain teada, et ilm on tuksis selle suve lõpuni, seega tuleb pakkida kohvrid ning põrutada mõneks ajaks välismaale. Niisiis pakin kõik oma kirevad kleidid ja bikiinid kokku ning asun varsti sõpradega road trip'ile. Loomulikult ei jäta me maha kaameraid ning kindlasti saate siit varsti lugeda, kuidas meil läinud ja kuhu teele asume ;) Seniks aga head vihmast Eesti suve ja ärgem laskem tujul langeda!