teisipäev, 19. juuni 2018

Vananemisest ja eesmärkidest

 Olen juunikuu laps ning sain hiljuti taaskord aasta vanemaks. Igal aastal mõtlen sellele, mida olen oma elus saavutanud ja kuhu jõudnud. Kas olen midagi õppinud, targemaks saanud?
Mäletan, et kui sain 25, siis olin suhteliselt segaduses. 20ndad on olnud nii rajud, et peaaegu iga päev oli mingi uus seiklus ja emotsioon. Kolisin Pärnust Tallinnasse ning olen töötanud neljas erinevas ettevõttes. Lisaks pole mu eraelu olnud väga tasase loomuga. Elu on olnud nii pidevas muutuses, et nüüd loodaks, et rahuneb lõpuks natukenegi maha.
Üle aastate tunnen ma end oma sünnipäeval üsna kindlalt. Kasvanud on teadlikkus sellest, kes ma olen ja mida ma teha suudan. See annab juurde enesekindlust, et saan asjadega hakkama. Raskused on ju ikka selleks, et neid ületada ja pärast seda oleme kogemuse võrra rikkamad ja tugevamad, et uutele teemadele vastu astuda. Seega, minu silmis on vanemaks saamine hea ja pigem põnev – mis mind veel ees ootab?
Üks minu eesmärke ongi elus kogeda ja õppida. Mul on tunne, et olen igavesti natukene rahutu hing, kes seiklustesse satub ja pidevalt avastab. Kas see mitte ei arenda siis rohkem, kui istuda oma turvalises keskkonnas, 10 aastat sama töö peal, samas linnas ja samade hobidega? Mäletan, kui töötasin klienditeenindajana ühes imearmsas poekeses ning üks mu kolleeg ütles, et ta küll tahaks edasi liikuda, aga pole kuhugi minna ega võimalust etemat tööd saada. Klienditeenindaja töö on küll väga äge, aga kui oled aastaid seda teinud, siis ei toimu arengut. See on minu jaoks vaheetapp ja ma usun, et iga inimene võib liikuda, kui ta seda tahab. Asutada kas või oma ettevõtte ja proovida vähemalt unistusi teoks teha. Sest kui ei proovi, kas siis midagi juhtub?
Seekordne fotoseeria sündis Kadrioru pargis, pildistas taaskord Kermo Vahula. Soovisin üles pildistada Tallinn Dollsi jumpsuit'i, mis on minu kapis olnud eelmisest suvest saadik. Kuna võtsin vahepeal kaalust tugevalt alla, siis istub ta seljas vabamalt kui kunagi varem. Jalga sikutasin Aldo täisnahast punased saapad, milled pärast esimest kandmist kohe ära rikuti ja mingit tumedat jooki peale valati. Võib-olla pole ööklubi õige koht, kuhu uute kallite saabastega minna ;)
Kauni juuksevärvi eest tänan juuksurit Maarika Heering, kes alati mu juustega hellalt ringi käib ja neid mul taastada aitab. Käekell pärineb Eesti esimeselt käekellade valmistajalt AEGAON ning on totaalselt oma ägeda disainiga minu südame võitnud! Päikeseprillid ostsin Tallinn Music Weeki ajal toimunud disainiturult. Huultel särab huulepulk brändilt Urban Decay.




esmaspäev, 11. juuni 2018

Milline on täiuslik kodu?



 Olles Tallinnas aastaid elanud üürikorterites, käib mul iga natukese aja tagant peal hoog osta oma kinnisvara ja nautida elu päris oma kodus. See ei ole olnud loomulikult lihtne ja alati on olnud erinevad tagasilöögid, mis viinud selleni, et mul on nüüd taas uus hoog peal. See on ka pannud mind mõtlema, mida ma tahan. Mis on täiuslik kodu, mille eest pirakas summa välja käia?
Need olid ilmselt head mõtted, sest tõid minuni koostöö Domus Kinnisvaraga ning käisin uudistamas nende Natura Parkis olevat kahetoalist korterit. Rõõmuga veetsin seal pikemalt aega, et korda saata kodune fotoseeria. Natura Parki kauni arenduse kohta loe rohkem SIIN, aga pean ütlema, et tegemist on mõnusa kohaga looduses, kus on ideaalne näiteks pere luua ja linnulaulu saatel turvalises keskkonnas lapsi kasvatada. Need olid esimesed mõtted, mida koht minus tekitas. Teiseks see, et mul on vaja käbe load ära teha, sest piirkond asub Harku järve külje all.
Aga siiski, millist kohta osta? Minu peas on ideaalkorter kahe- või kolmetoaline. Seal võiks olla avar rõdu või terrass, kus saab päikest võtta, hommikuti kohvi juua ja meile lugeda. Ära ei ütleks saunast ja kindlasti peab ta olema heas korras, sest... Kas ma näen välja nagu oskaks kipsplaati seina panna?
Aga miks mitte hoopis kõrge stuudiokorter, kus on hea elada üksi või koos kaaslasega ning alles siis mõelda tulevikus suurema peale, kui vajadus peaks tekkima. Ei pea ju kohe omale terveks eluks elamist ostma, vaid mõelda ka sellele, et äkki oleks hea seda kunagi edasi üürida. Äkki tahan ma tulevikus hoopis linna külje alla või Pärnusse oma majja kolida? Seega peaks mõtlema praktiliselt...
Ma usun tegelikult, et eelkõige on täiuslik kodu see, kus on õige, turvaline ja hea olla. See on koht, kuhu lähed peitu raske tööpäeva eest või patja nutma, kui süda murtud. See on koht, kus veedad tuhaneid tunde Netflixi seltsis või sõpradega veini juues ning kõige tähtsam on see seletamatu aura ja vibe, mis tekitab kohaga sideme kohe, kui sinna sisse astud. See tunne on olnud mu Pärnu kodus ja nüüd otsin ka Tallinnas.

Kui rääkida veel Natura Parki kodudest, siis mulle väga meeldib, et sealsed majad on roheluse keskel - linnus laulavad lausa kurdistavalt ja korterid on ehitatud energiasäästlikult. Pole mõtet osta kohta, mis on viletsalt ehitatud ja soe õue plehku ära paneb.
Tähtis on ka hea ühendus kesklinnaga ning korralik ühistransport, mis õnnetud ja õnnelikud jalamehed linna ja koju viiksid.
Kodu, tööd, armastust otsides olen ma aga avastanud üht - midagi ei saa sundida, õiged asjad tulevad sinu juurde ise, siis kui on õige aeg ja sa selleks valmis oled. Kui mingi asi ei taha lihtsalt kuidagi sujuda, pank ei taha laenu anda või järjest head korterid nina eest minema lipsavad, äkki ei ole asjaks lihtsalt päris veel õige aeg? Igatahes kontrollin ma nüüd taas, kas mul on selleks õige aeg ja nunnu koht minuni jõuab :) Seniks arendan ma oma mõnusat Pärnu kodu.



Ahjaa, pildiseeria pildistas taakkord andekas Kermo Vahula, kelle kaamera ees end aina vabamalt tunnen. Fotod annavad edasi minu hommikut, mil ma ei saa kuidagi voodist välja, aga kui, siis venin rahulikult kohvi rüübates mööda korterit ringi, teen pika hommikusöögi ning seejärel sätin, et asuda asju ajama, tegusid korda saatma ja positiivset hoiakut säilitama väljakutsetele vastu astudes.
Pildistamisel kandsin ma mugavat ja ilusat La Famiglia Couture valget T-särki, mis sobib nii vabal ajal kui peol mind saatma ning Donna Nordica suvist õunarohelist kleiti.






kolmapäev, 18. aprill 2018

FOTOSEERIA | Kevadballilt tikk-kontsadel randa turnima

 Tere taas! Kuna isiklikust elust pole mõtet suurt kirjutada (seda lihtsalt ei ole, kui välja jätta mõni sõbraga baariskäik), siis jätkan mõnuga outfit'ide ja moe teemadel. Kui kohati tundub ka mulle endale, et mu riidekapi avarused on põhjatud ja sealt leiab alati midagi uut, siis nii see tegelikult ei ole.
 Päris mitmed teist teavad, et ma olen suur taaskasutuse fänn ja nii mõnedki mu lemmikud leiud pärinevad teise ringi poodidest. Minu enda asjad on väljas Tallinnas Sarapuu kirbukas, kust ka ise alati midagi vahvat leian ja koju vean. Hiljuti toimus seal Stellariumi ostupidu, kust leidsin nii mõnegi maiuspala. Näiteks see punane kleidike on Anne & Stiili peatoimetaja Mari-Liis Helviku boksist leitud. Maksin selle eest viieka ja otsustasin kohe pidulikule sündmusele viia.
 Magasin kodus (see on mu lemmiktegevus lisaks söömisele) ja energia oli täiesti nullis, kui 15 minutit enne Eesti Kaubandus-Tööstuskoja kevadballi silmad taas lahti lõin. Otsustasin hetkega, et minus siiski on jaksu ballile minna ning haarasin kapist kiiruga kleidi, otsisin juurde kindlapeale sobivad aksessuaarid ja tellisin takso Estonia Kontserdisaali.
 Olles kevadballi ja seal toimunud umbes tunnike nautinud, kirjutas mulle Kermo ja uuris, kas ma Katariina kaile päikeseloojangut pildistama tahan minna. No loomulikult tahan! See kai on üks mu lemmikuid kohti Tallinnas ja lisaks kõigele muule hea rand ka.
 Jeffrey Campbelli tikk-kontsad mind sugugi ei seganud äärtel ja liivas turnimast ning kuna osutusin punase kleidiga seal selliseks vaatamisväärsuseks, siis otsustas Kermo loojangu asemel hoopis mind pildistada. Möödaminejad ja jalutajad tegid loomulikult humoorikaid märkusi. Üks vene rahvusest poiss soovitas mul mitte alla kukkuda, aga kuna ma keeles väga osav ei ole, siis pidi teine seltskond tema juttu mulle tõlkima. Nalja kui palju!
 Ja kes Catwalki portaali ei loe, siis siin ka minult väike stiilinipp, mis suureks lemmikuks kujunenud - vahetage mustad sukkpüksid võrksukkade vastu. Minu lemmikud on beežid sukkpüksid, sest nad ei läigi ning on kenasti naha tooni. Kannan neid pea igal teisel pidulikul sündmusel.
 Soengut ma ballile minnes teha ei jõudnudki. Kõige lihtsam viis paistis olevat juuksed patsi panna, sest siis loodetavasti pole nii eredalt näha, et ma polnud ammu juuksurisse jõudnud.

 Mõned kaadrid ballilt endalt ka. Pean mainima, et ballil on kohane siiski kanda maani kleiti, aga kuna olin sinna läinud ainult moeshowd vaatama, siis ehk anti mulle andeks. Minu asendamatud saatjad on pidulikel sündmustel Kadri Kruusi käekotid, mis paistavad sobivat peaaegu kõigega :) Nüüdseks olen neid omale hankinud kolm ja ei kahetse midagi.
 Koos ägeda naisega mustas - PR lady Helen Unt:
 Fashionistad peohoos. Ja ma ei saa parata, fännan ilueksperdi Reet Härmati H&Mi kollast kostüümi. Tõeliselt kevadine!
 Ning lõppu veel kaader kaunile Tallinna linnale Katariina kailt.
Fotod: Kermo Vahula, Erlend Štaub, Kalev Lilleorg

reede, 30. märts 2018

PUHKUSE VÕIM ja meenutus Horvaatiast

Ma olen üks neist inimestest, kes kipub unustama, milline väärtus on tegelikult puhkusel. Muretult käin mööda õhtuseid üritusi, panen kiirelt vabal ajal veebi mõne loo üles või arutan kirjutajaga uue ajakirja teemasid. Loomulikult on selle juures alati lahti meilid, mida iga natukese aja tagant vaatamas käin, on siis nädalavahetus või mitte. 
 Mingi hetk tuli aga karm avastus, et päris nii ei saa - muutusin pahuraks ja ei teinud oma asja suure innuga. Niisiis on need suvise Horvaatia pildid imeliseks meenutuseks, kui tähtis on puhkus. Ja puhkus ei tähenda mitte ainult soojas vees rannas lebamist, vaid ka aktiivseid tegevusi. See puhkus oli ülimalt aktiivne ja kehale koormav ning tagasi Eestisse tulles olin ka kaalult nii mõnigi kilo kergem - kõik see higistamine ja mägedes matkamine tegi kehale pai.
 Need pildid on tehtud Horvaatias rahvuspargis nimega Krka. Tegemist on hiiglasuure alaga ning külastasime seltskonnaga selle erinevaid osi. Pärast mõningat matkamist oli hing kinni, õhk ei liikunud ka puude varjus, aga juba seegi oli ülimalt leevendav. Mingi hetk matkates, higistades ja vett kulistades avastasime, et tol päeval oli 31-32 kraadi sooja. Selle kuumaga võis seal lausa ära harjuda! Loomulikult oli vaja iga natukese aja tagant ujumas käia, sest muidu oleks veelombiks sulamine olnud kindel värk.

 Kui ma välismaale sõita ei saa, siis ajab asja ära ka siin Eestis mõne kauni saare külastamine või nädalavahetusel metsas jalutamine. Loodus annab miski seletamatu jõu ja neelab enda sisse negatiivsuse ja stressi, et sulle tagasi anda positiivust ja lõõgastust, et siis taas uuele ülesandele või väljakutsele vastu astuda. Niisiis katsun ma sel aastal aina rohkem leida aega puhkuse ja enda jaoks.
 Riietest ka! Kuna Horvaatias oli lihtsalt nii palav, siis oleks tahtnud üldse paljalt ringi kõndida. Ehted ja riided tundusid lausa ahistavad. Mind aitas hädast välja tõeliselt mugav pluus Tallinn Dollsist, mis on imeliselt pehmest materjalist ning saatmas mind kindlasti ka selle suve seiklustel. Lühikesed püksid haarasin enne reisi kaasa H&Mist ning suutsin need Eestis kohe kenasti ära määrida. Uhiuued ja ülimalt mugavad sandaalid pärinevad Paavli kaltsukast ja on brändilt Zara.





 Kaunis Eleri rahvuspargi laudteel poseerimas.

 Mingi hetk läksin julgeks ja astusin rajalt kõrvale, et roheluses poseerida. Hetk hiljem ma enam nii julge ei olnud, sest hirm madude üle sai võitu. Seda vingerdist siin langenud puu peal vedelemas esimese pilguga isegi ei märganud!
 Ja nüüd usinalt järgmist puhkust planeerima...